Ei saa oma lapsega suhelda? Sul on alus nõuda 5000 € moraalse kahju hüvitist

Blogi

Kommenteeri

Sassi läinud peresuhted põhjustavad kannatusi kõigile osalistele. Olukord, kus sa ei saa enda lapsega suhelda, võib sulle põhjustada tõsist moraalset kahju, seega on sul õigus selle eest ka hüvitist taotleda.

Me kõik oleme kuulnud juhtumitest, kus lapsevanemad ei saa pärast lahutust kokkuleppele, kui tihti ja kui kaua lahus elav vanem lapsega suhelda saab. Tihti lõppevad sellised vaidlused kohtulahendiga, milles kohus määrab, kui kaua ja millal lahus olev vanem võib lapsega suhelda.

Aga ka kohtulahendist ei pruugi abi olla ning asja ei pruugi parandada ka kohtutäitur (või sunniraha, mille kohtutäitur lapsega koos elavale vanemale määrab). Lapsega koos elav vanem võib peituda vabanduse taha, et laps ei taha suhelda, või siis hoiab lihtsalt kohtulahendi täitmisest kõrvale.

Kui lapsega suhtlemist reguleerivat kohtulahendit on rikutud, on lahendusena ette kohtulik lepitusmenetlus, kuid sellestki pole sageli kasu. Lapsega elavat vanemat saab isegi kriminaalkorras karistada (seoses kohtulahendi mittetäitmisega), aga seegi ei pruugi viia resultaadini ehk siis olukorrani, kus lapsest lahus elav vanem lapsega suhelda saaks.

Enamasti on kirjeldatud juhtudel tegemist olukorraga, kus lapsega koos elav vanem kasutab last relvana, et peresuhte purunemise eest kätte maksta. Kui lapsega ei võimaldata suhelda, võib laps lahus elavast vanemast võõrduda. Nii võibki juhtuda, et kui lahusolek on veninud väga pikaks, ei soovi laps enam võõraks jäänud vanemaga suhelda isegi juhul, kui algselt oli nende suhe lähedane. Lahus oleva vanema jaoks on tegemist rikutud perekonna- ja eraelu puutumatusega ning kahtlemata toob see olukord lapsevanema jaoks kaasa moraalse kahju.

Värskes Riigikohtu koostatud mittevaralise kahju hüvitamise analüüsis tuuakse esile kaks kohtulahendit, kus leiti, et Eesti Vabariik peab lapse isale maksma 5000 eurot moraalse kahju põhjustamise eest seoses sellega, et riik pole siiani loonud tõhusat süsteemi, kuidas tagada see, et lapsevanematele lapsega suhtlemiseks kehtestatud korda ka täidetaks.

Seega, kui sina oled samasuguses olukorras (kohtulahend lapsega suhtlemiseks on olemas, lepitusmenetlus läbitud ning kohtutäitur kaasatud, aga lapsega suhelda ikka ei saa), siis võib sul samuti olla õigus nõuda Eesti Vabariigilt 5000 euro suurust moraalse kahju hüvitist.

Minu arvates ei ole moraalse kahju hüvitis sellisel juhul tegelikult muidugi lahenduseks, mis olukorda kõigi asjaosaliste jaoks õiglust tooks. Arvan, et kohtutel võiks olla rohkem julgust! Tegelikult võiks kohus hoopis muuta kohtulahendit ning võtta sellega suhtlust takistavalt lapsevanemalt võimalus iga päev lapsega koos olla, andes selle võimaluse teisele lapsevanemale, keda „kiusati“ ehk kel seni lapsega suhelda ei võimaldatud.

Tallinna Ringkonnakohus põhjendas enda lahendites nr 3-18-334 ja nr 3-18-1636 riigi vastutust järgnevalt:

„Euroopa Inimõiguste Kohus on olnud järjepidev oma Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 8 tõlgenduses, mille kohaselt on ametivõimudel kohustus efektiivselt ja tõhusalt tagada sobivate meetmetega vanemale lapse külastusõiguse täitmine. Suhted vanemate ja laste vahel on konventsiooni kaitsealas ning ametiisikud peavad tegutsema kiirelt ja hoolsalt, kasutamaks kõiki mõistlikke võimalusi külastusõiguse tagamiseks.

Võimudele ei saa siiski panna absoluutset kohustust külastusõiguse tagamiseks, kui see ei ole asjaolusid arvestades võimalik. Oluline on, kas riigi poolt tagatud meetmed on konkreetsel juhul osutunud asjakohasteks ja piisavateks. Kiire tegutsemise kohustus tuleneb sellest, et lapse ja vanemate suhetes mängib aeg sageli otsustavat rolli. Aja möödumine võib omada pöördumatut mõju lapse ja temaga mitte koos elava vanema suhetele. Kui lastevanemate vahelt on kadunud omavaheline kiindumus, ei ole realistlik oodata, et riik suudaks sundida ühte vanemat omaks võtma positiivset meelestatust teise vanema suhtes.

Suhtluskorra kindlaksmääramise vaidlused on oma olemuselt äärmiselt tundlikud kõigile osapooltele ja siseriiklikel ametiasutustel ei ole kerge ülesanne tagada kohtulahendite täitmist olukorras, kus ühe või mõlema vanema käitumine ei ole konstruktiivne. Kuid vanemate vahelise koostöö puudumine ei saa olla argument ametivõimude tegevusetuse õigustamisel. Pigem paneb see ametivõimudele kohustuse võtta kasutusele meetmeid, mis lepitaks konfliktsete osapoolte huvisid, pidades kõige olulisemana silmas lapse huvisid. Meetme asjakohasuse hindamisel on kõige olulisem meetme rakendamise kiirus. Oluline on ka, kas vanemate vaheline konflikt iseenesest on mõjutanud täitemenetluse kiirust ja käiku või on viivituse põhjuseks menetluse madal efektiivsus.

Hinnata tuleb süsteemi toimimise (rahalised sanktsioonid, lastekaitsega seotud menetlused, kriminaalmenetlus, tsiviiltäitemenetlus, sotsiaalteenused) efektiivsust tervikuna. Lapse ja vanema suhete vaidlustes lasub riigil kohustus toimida erakordse hoolsusega (
exceptional diligence), sest esineb risk, et aja möödumine iseenesest võib de facto määratleda vaidluse lõpptulemuse. Viivitused kohtu- ja täitemenetluses ei ole kooskõlas sellise erakordse hoolsuskohustusega. Iga liikmesriik peab varustama end adekvaatse ja piisava õigusraamistikuga, et tagada Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 8 võetud kohustuste täitmine.“

Pane tähele!
Kahjuhüvitiste summad otsustatakse alati ja iga juhtumi puhul eraldi, kaaludes hoolikalt kõiki asjaolusid. Kui soovid teada, kas ja millises ulatuses oleks sul alust moraalse kahju hüvitamist nõuda, võib sind huvitada meie
tasuta konsultatsioon.

Lisa kommentaar

Email again: